Kodila Elu
Kodila elu on kogukonnale suunatud mittetulundusühing, mille eesmärk on Kodila küla elu edendamine ja kohaliku kogukonna tugevdamine. Tegutseme aktiivselt küla heaolu nimel, korraldame igal aastal suvealguse pidu ning iga viie aasta järel tähistame suurejooneliselt Kodila kandi aastapäeva. Meie poole võib julgelt pöörduda igaüks, kel on mure või ettepanek Kodila küla elu paremaks muutmiseks.
Kodilast
🏘 Ajalugu
Esmamainimine: Kodila mõis (Koddil) on esimest korda dokumentides mainitud 1436. aastal. Alguses kuulus mõis Liivimaa ordule, hiljem mitmele aadliperekonnale, näiteks Pohlmann, von Tiesenhausen jt
Barokne peahoone: Peahoone ehitati tõenäoliselt 18. sajandi 1740–1770. aastatel ja asub praegu eraomandis
Arheoloogilised leidud: Piirkonnas on leitud muinasaegseid münte, savinõusid ja inimluustikke, näiteks Kodila Kabelimäel. Rahvapärimus räägib hõbeaare leidmisest 19. sajandi lõpus, kus umbes 1890ndatel löytyi hõbekomplekt Korni talu põllult
👥 Elanikkond
Rahvaarv:
1959: 142 elanikku
1970ndatel ~205–210
1989: 315
2000: 340
2011: 268 (u 94,4 % eestlased)
2021: 257 elanikku (94,2 % eestlased)
Tõus‑langus dünaamikas: Elanikkond oli 20. sajandi teisel poolel tõusuteel, jõudes 1989. – seejärel jätkus rahvaarvu vähenemine. 2021. aastaks oli elanikkond umbes 257 inimest .
📚 Kultuur ja haridus
Kodilas tegutseb raamatukogu, mis on kogukonna kultuurielu oluline tugi
Piirkonna ajaloolased nagu Ester Kulagina ja Karl Estrik on kirjutanud Kodila aja- ja kultuuriloost – märkimisväärsed teosed: “Läbi aegade ja inimeste” (2001) jt
🗺 Asustus ja haldus
Kodila kuulus alates 1891. aastast Rapla vald‑üksuste koosseisu, kaasa arvatud Rapla, Alu, Valtu, Hagudi, Sikeldi jne
aasta haldusreformini liitus Kodila Rapla vallaga, mis on osa Rapla maakonnast
🔎 Kokkuvõte
Kodila on ajalooga sügavalt juurdunud külakogukond Raplamaal, mille mõis ja arheoloogilised leiud annavad tunnistust piirkonna pikaajalisest asustusest. 20. sajandil kasvas kubisev hariduselu ning ajaloolased on jäädvustanud kohaliku elu mõtestatud ülevaateid. Rahvaarv on viimastel aastakümnetel kahanenud, kuid küla säilitab tugevat eestluslikku identiteeti.
